Visiit Tõnismäele

Palusime luba külastada Tõnismäe veetorni. Lahke ja sõbralik haldur vastas kiirelt ja heatahtlikult. Seega ronisime suvisel kevadpäeval vanima ja suurima ja vägevaima torni tippu. Lummavad vaated. Läti saatkond tundus ülevalt kaedes tibatillukene :) Vaatamata heale välimusele pole torn tegelikult seestpoolt kuigi heas seisus. Kitsastelt raudsetelt aasadelt üles paagi kõrvale turnides nägime kaunist tuvipesa koos munadega. No ongi seal ju Tuvi tänav. Viimane järsk redel enne luugita katuseluuki oli täis tolmu ja ämblikuvõrke, aga õnnest värisevale huvilisele pole see mingi takistus. Preemiaks hunnitu panoraam. Õnneks saab talveks lõunasse lennanud luuk varsti asenduse ja siis olukord kindlasti paraneb.

Ülevalt sai kiigata ka üüratu needitud paagi sisemusse. Mastaap - võimas. Tänini väga hästi säilinud ja värskena tunduv tugev soomus, kenasti väljast roheliseks värvitud ja roostest vaba. Sama kehtib paagi all väänduvate torude ja siibrite kohta - kõik kaunid ja ehedad.

Mis aga hullem - 138-aastasel vanuril pole kosilast. Kuuekümnendatel välja lõhutud ajaloolised metallist trepid asendati võimsate ja veidi müstiliste betoonist vahelagede ja treppidega, kuid pärast seda on veidi vaiksem olnud. Ei osanud ka torniomanik arvata, mida võiks tulevik tuua. Kindlasti leiduks mõni erainvestor, kui müüki panna ja alghind piisavalt atraktiivseks teha. Taastamiskulud ja reeglistik / normid / bürokraatia paistavad tohutud.

Täname võõrustamast ja püsigu pikalt see võimas monument :)

Tagasi

Eesti veetornid

info@veetornid.ee
Korda turvakoodi: